Kentaur (Centaur)

Ühes Kõrgõzstani auulis tegutseb hobusevaras. Hobused, keda ta varastab, kuuluvad kohalikele korrumpeerunud ametimeestele, kes alpusest omavahel kalliste võiduajamisratsude soetamises võistlevad. Peagi aga leiatakse kõik varastatud hobused puutumatuna.
Vargal on oma filosoofia. Kõrgõzstanis on inimesed sajandeid hobustega ühes elanud, hobune oli püha, sest andis mütoloogia järgi inimesele tiivad. Endisaegne pastoraalne idüll, kus inimesed kogukonnas kõike jagasid, on aga ammu läbi. Igaüks võitleb vahendeid valimata omakasu nimel, hobustest on saanud rikkuse, edevuse ja üleoleku sümbol. Nii plaanib hobusevaras osavalt oma sissemurdmised, võtab uhke looma ja lendab tolle turjal stepi ööpimedusse, andes hobusele tagasi tolle majesteetliku rolli nii, nagu esivanemad ette nägid. Võimumeestes aga tärkab jahiinstinkt: kes on see mõistatuslik hobusevaras, mida ta taotleb, kuidas ta lõksu püüda? Hobusevaras on lihtne, hooliv mees, tal on kurttumm vene naine ja poeg, kes ei kõnele. Lisaks sellele on talle südamesse pugenud kumõssimüüja Sharapat. Peremured, kuulujutud, pealekaebamine ja usuga kinnistuvad must-valged stigmad kuhjuvad ja vastandumine kogukonnaga kasvab. Kui varas viimaks teolt tabatakse, avaneb muutuva kogukonna tõeline pale: era­ellu sekkuv, vägivaldne, väärtusteta, omakasupüüdlik. Läbi Kõrgõzstani kultuuri avaneb meisterlikult vormistatud universaalne lugu, eelnenud aegade ilu ja puhtuse nostalgiline vastandamine tajutud tänapäeva pahelisuse ja väärtusteta maailmaga. „Kentaur“ on ilus ja kurb vaatamine, Eesti publikule meie ühise ajaloo tõttu lihtsasti mõistetav.
Filmi režissöör Aktan Arym Kubat teeb filmis tummise pearolli. Film esilinastus Berliini Filmifestivalil ja valiti Kõrgõzstani võõrkeelse Oscari 2017. aasta kandidaadiks.

(Hille Hanso)