Näitus "Restauraatorist konservaatoriks" Eesti kunsti klassikast

Möödunud sajandi kunstnike looming on olnud muuseumi konservaatorite töölaual osakonna rajamisest alates. Modernne skulptuur ja maalikunst pakuvad konservaatorile keerukaid väljakutseid, sest uuema aja materjalid ei ole ajaproovile nii hästi vastu pidanud, kui need, mida kasutasid sajanditetagused meistrid.

Käesoleva näituse keskmes on kunstiteosed, mille alusmaterjaliks on õrn ja habras paber. Paberile loodud teoste seas leidub väga erinevas tehnikas töid: esindatud on mitmesugused graafikatehnikad, aga ka söe-, tuši- ja pliiatsijoonistused, pastellid, akvarellid ning guašš-, tempera- ja õlimaalid.
Paberi vananemisel toimuvad tselluloosi struktuuris mitmesugused keemilised ja füüsikalised muutused. Paberit ohustavad õhuniiskuse ja -temperatuuri kõikumine ning ebasobiv valgustugevus. Valguse toimel muutub paber hapraks ja kollakaks, tekstid ja värvid võivad pleekida. Paberalusel teoste kaalutletud konserveerimis-, säilitamis- ja eksponeerimisotsuste tegemine eeldab põhjalikke teadmisi mitte üksnes paberi omadustest, vaid ka kasutatud pigmentidest, sideainetest ja lahustitest.

Vanale kaltsupaberile tagavad selle tooraine ja valmistamismeetodid head säilivusomadused ja vastupidavuse välismõjule. 19. sajand tõi paberitootmisse aga mitmeid tehnoloogilisi uuendusi: kasutusele võeti puidumass ning kasutama hakati kampolliimistust. Selle tulemusel lihtsustus tootmine, aga vähenes tunduvalt paberi vastupanuvõime. Sel perioodil valmistatud paber on happeline, kolletub ja mureneb kergesti ning kuulub seetõttu kõige suurema säilivusriskiga materjalide hulka. Alates 1950. aastatest hakkas toodetava paberi kvaliteet taas paranema.

Näitusel on teosed esitatud viisil, mis kutsub märkama nende ülesehitust, materjale, tehnikaid, elukaart ja konserveerimislugu. Külastajal on võimalus vaadelda, kuidas konservaatorid töötavad ja probleeme lahendavad, ning kuidas restaureerimisest sai tänapäevane konserveerimine. Kõik eksponeeritud teosed on oma kunstiliste lahenduste ja tehnika poolest ühel või teisel moel erilised. Just seetõttu on Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonnas tulnud nende säilivuse tagamiseks välja töötada ja rakendada uudseid konserveerimismetoodikaid.